Eile oli siis detsembrist saadik oodat suurpäev - NIN. mis ma oskan kosta - TAHAN VEEL.
ja järgmine kord saab see olema esimesest reast lava ees täiega karates!!(no piletid olid välja müüdud sinna pffff)
see oleks olnud maailma kõige hullem kontserdielamus, kui me ei oleks pidanud istuma kusagil kõrgel lae all.... nägi hästi jne. ..aga kui sa natukenegi seal upitama hakkasid, siis turvamees tuli ja viibutas sõrme. .. see ei olnud see kontsert, kus oleks tahtnud sirge seljaga kooliõpilase kombel paigal püsida. ..vaid minna kaasa selle hulluhullu paueriga, mida trent lavalt saatis (piupiu).
pärast neid roskilde-esimeses-reas rokkimisi jääb selline värk ikka pehmoks ja südamele kripeldama. (ei pane imestama ka kerdi jutt, kuidas provinssi rokil suured karvased soome metalmehed pärast trent'i esinemist pisaraid pühkisid)

nii. esindet olid lood uuelt plaadilt (mille väärtuses ma pole veel 100% kindel) .. enamuses siiski vana hea nin. poolteist tundi läks nagu 10 sekundit. veel - soojendaja ladytron, enese sättimisega vaeva näinud gooti tsikid, massiivsed soome metalmehed, lihtne kuid mõjuv valgusšõu, klaver, trent'i superhääl, energia, millega kogu bänd seda kontserti tegi, kaasalaulev rahvamass jne jne.

minu i-le pani punkti - hurt .
ILUS
ma saan aru miks metalmehed omalajal nutsid.